Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Psychedelicate records. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Psychedelicate records. Kuva kõik postitused

9/18/2022

Crowcat – Color Bendin (2011)



  • Avant-garde 
  • Freeformfreakout 
  • Post-psychedelic 
  • Outsider music 
  • DIY 
  • Avant-blues 
  • Experimentalism 
  • Improvised noise 
  • Avant-rock 
  • Black noise 

Kummaline oli vaadata neid stiilimärksõnu, milledega olin püüdnud inglise keeles kirjeldada seda albumit kümme aastat tagasi. Väga mööda. Ei ole see ei tehniline ega metallmuusika. See on tribuut mürale ja ekstaasile, eksperimentidele ja raadiolainetele. Hinge sügavatest soppidest kasvavad välja tummised bassikõminad ja elektrooniliselt risustatud kajaefektid. Vahele vokaalseid sõnarünnakuid, mis annavad albumile inimliku(ma) mõõtme. Ekstaasi ülalhoidmine ei õnnestu, selleks on teos liiga sakiline ja hüplev, liiga kiiresti kuju muutev. Metallmuusika asemel seestub muusika bluusipõhiselt, sel viisil meenutades umbes samal ajal alustanud brasiillast Lucas Pastina't. Noil hetkil asi vägagi töötab. Kitarrid kiunuvad elektrisupis, heliline metabolism töötab ning samal ajal neelab alla iseenda heitmeid. Toitub ja mürgitab end samaaegselt. Samal viisil töötab asi ka siis, kui kitarrid on vahetatud raadiolainetega manipuleerimise vastu. Väärt kõrvaamps. 

8.0 (7.0-8.5)

11/02/2012

Crowcat - Color Bendin (2011)




8.6

/Screamo, Technical metal, Brutal metal, Hardcore/

Comment: this set of handful of tracks hits with a concise fist made up of manic vocal delivery and highly moshing guitars and punching drums and programmed beats. Additionally, the band do demonstrate slight flirtation with symphonic metal (at least some parts of the singer`s vocal lines do have hints at it). In conclusion, it is an intense, angry and desperate rush of sounds thought to convey the washes of mental pain  and anxiety. The issue is issued on an US-based underground label, Psychedelicate Records which has released a bunch of peripheral groups and extreme music, though, embracing divergent styles and genres.

3/20/2010

The Muddy Flowers Winter Lullabies (Psychedelicate)


The Muddy Flowers`i taga on kalifornialane Amir Razmjou. Tänapäeva (eksperimentaalne) singer-songwriter - kõigi oma otsingupüüdluste ning esteetiliste kiiksudega. Tõsi, mehe debüütalbumil "Super Pop Songs" (2009) oli esindatud southern rock, käriseva saundi ning rockabilly mõjudega singalong pop - liiga lihtne ning mittemidagiütlev avang, et saanuks temast midagi enamat arvata.

"Winter Lullabies" on keeranud southern rock`ile selja; rockabilly on sulandunud garage rock`i vormi. Tõepoolest, uuteks märksõnadeks on feedback ning surf. Näituseks Life Can Be kõlab kui surf rock`i tõlgitsusversioon The Jesus & Mary Chain`ist, millele lisavad vürtsi doo wop-häälutused. Muljet avaldavad ka Shining Violet Hearts`i horisondil püsivad orkestreeringud. Dreams tardub, suunab silmad ülespoole, et tähtede (ning unistuste) paistest osa saada. Ka vokaaltehniliselt on Razmjou rohkem pöördesse sattunud (shoegaze`i ja post-punk`i vahel pendeldav Oh, Setting Sun). Veel sugulushingi (lo-fi, shoegaze`i, fuzz pop`i ristteelt) - Dizzy Jaguars, The Procedure Club, NunParty, Andy`s Airport Of Love.

Kuula albumit siit

8.3

2/05/2010

Crowcat Freestreet EP (Psychedelicate)


Üks Ühendriikide(osa)riik ei anna siinkirjutajale kuidagi asu – nimelt Kaliforniast tuleb häid bände nagu muda. Probleemi ei olekski, kui jõuaks selle tulvaga kuidagi sammu pidada. Jah, innovaatilised nooremapoolsed muusikud. Iseenesest suva välimusega tüübid, rannapüksid jalas, aga nende muusika on meeletu. Kunagi, ligi 300 aastat tagasi püüdis üks Prantsuse filosoof (Montesqieu) geograafilistest tingimustest, laiemalt ümbritsevast keskkonnast tulenevalt determineerida ühtede ja teiste inimeste iseloomujooni-kalduvusi. Kalifornia põhjal võib küll väita, et kuumus ning mõttetegevuse laiskus ei käi kokku. Kindlasti (füüsiline) keskkond mõjutab inimesi, samas kategoorilised (rassistlikud) omistused on muidugi meelevaldsed. See annab kõigest võimaluse pakkuda välja poolikuid tõdesid ning nendega eesmärgipühitsuslikult manipuleerida. Teisalt ei ole sealses uues laines ka midagi üllatavat, kuna nimetet osariik on niikuinii olnud üks avangardi olulisimaid kantse läbi muusikaajaloo - The Residents, Big City Orchestra, Negativland, Cromagnon, Mike Patton, Christian Marclay, Estradasphere, Tuxedomoon, Xiu Xiu, Ariel Pink, Testicular Manslaughter jpt.

Crowcat`i taga on Mike McDowell - varem pillitanud lokaalse (Orange County) avangardskeene bändides (Tan Dollar, Fadestale, The Month Long Song) ning oma eelmises (kahasse) projektis Sun Energy Sound. Kes on tuttav viimatimainitud ansambliga, see võib aimata, mida uuelt projektilt oodata võib.

Freestreet” koosneb 5 loost ning 27 minutist. See ongi optimaalne formaat, kuivõrd mingisugust kuulaja kinnastega silitamist siit eest ei leia. Out of pop. See on lauseksperimentalism. Elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, kaldu veetud vokaalliinid-häälutused, tempokatsetused. Selle kohal kummitavad sageli hämused jutusämplid. Fuzz-müra. Kõikvõimalikes heliregistrite kõrgustes ning madalustes kulgevad foonid liiguvad edasi-tagasi. Muude instrumentide (bass, kitarr, kalimba, hääl, trummid) kõrval on ära mainitud ka tool. Võimalik, et on targu mainimata jäetud eesliide “elektri”, kuna pidev särin on albumit läbiv põhielement. Möönan, et seesugune kontseptsioon/saund meenutab oma eheduselt pigem 80ndate väiketiraažilisi industrial-kassettalbumeid kui kuulub tänapäeva paljutahulisse kõlaleksikasse. Karvane analoogsalvestiste toonivari ning lopsakus. "Vareskassi" varaindustriaalne käiamine läheneb Big City Orchestra valgustavale pioneerlusele 25-30 aastat tagasi. Kus keelpillid, see tähendab bass (kitarrihelid suunatakse reeglina efektikaosesse) rohkem mänguruumi leiab, seal muutub muusika veidraks psych-blues`i ning drone`i ristandiks (Clapping Fire). Loomulikult mõista leiab see kõik aset vabaimprovisatsioonilise indulgentsi varjus.

Esteetiliselt väljapaistev üllitis - kuigi intensiivne, peitub selles omamoodi turvalisustki - tekitamata painet. Teisalt soovitan "Freestreet" EP´i ennekõike neile, kellele vana kooli industrialmuusika/avangard/noise korda on läinud. Ülejäänutele võib see kõigest kurioosumina paista.

Kuula albumit siit

9.5