Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Free Music Archive. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Free Music Archive. Kuva kõik postitused

12/30/2023

Ctephin – Cherubim Dance (2008)



Okkulth/Free Music Archive/Ton Doigt Dans Mon Cul

Ambient drone Post-industrial Avant-garde Dark ambient Experimentalism Drone Ambient techno Abstract Illbient Minimal techno Micronoise Sound art Industrial music Industrial techno Microtonal Post-psychedelic

Albumi esimest lugu kuulates tekib tahtmine pääseda valguse kätte -- helikoe rusutud industrialiseeritud-monotoonseks maandatud hallus manab esile meeleolud, mis valitsevad siis, kui sõidad vihmasel hommikul liinibussiga tööle, molu vastu akent nõjatatud, pilk ainiti eikusagil. Järjekordne nädal, lõputuna näiv päev, mida-kuradit-ma-teen-siin meeleseisund. Ootad valgusekiirt sellesse piimjasse uduseina -- kuigi valgusekiir ei ole ilmselt kohane sõna. Muutused tulevad, ent mitte kusagil mujal kui artisti tingitud kõledas helikuplis. Inglid tantsivad lummavalt, ent siiski mornilt ja raske jalaga. Minimalistlikud helikordused-rütmid annavad droonivale tumedusele suuna -- isegi tehnovaibi võib siin tajuda. Isegi kui helivoog omandab aeg-ajalt lummava vaaba, siis helindis on tajutav torkiv helirooste.  Poolmüstilise Oklahoma pereansambli muusika sildab dünaamiliselt (vana kooli) industriaalmuusikat selle hilisemate järelmitega. "Sea Of Glass" on lugu, mis väärib eraldi esiletõstmist, kuivõrd psühhedeelse rütmilummana tõstab kuulaja teisele poole. Väga veenev -- praegusel hetkel võib seda käsitleda klassikana -- 15 aastat on see 9-looline kuulajat varitsenud. Pühitseme selle valitsemist.

12/19/2023

Monday Night Fever – Rainbow Reef EP (2011)




Bad Panda/Free Music Archive

Cowbell indie Slacker pop Indie rock Alternative rock Psychedelic pop Chamber pop

Vajame kaasahaaravaid meloodiaid ja kõrvust-tõstvaid harmooniaid. Kas ikka vajame? Kas mitte kõike madaldav autotune-inin ei ole see uus norm, mille järgi peame joonduma? Kreeka projekti 4-looline ei tunnista seda, kuivõrd kümnendi tagune ajastu pakkus teistsuguseid väljakutseid; siis kui elules kaks plaadifirmat -- Beko DSL ja Bad Panda --, kes üllitasid intrigeerivat indimuusikat peamiselt iganädalaste singlitena. Monday Night Fever'i käesolev muusika on kohati segu kohmakast lehmakella-indist ja lõnguserokist, kohati vastupandamatust laulukirjutamisest, mis äratab ellu Peter Sarstedt'i ja Lee Hazlewood'i pärandi (aga konkreetselt mainitakse Spiritualized'i, Flaming Lips'i, Curtis Mayfield'i, The Velvet Underground'i, Nick Drake'i, Tom Waits'i, Belle And Sebastian'it, Erik Satie't. Kujutate ette, kui lõngused hakkavad südamest laulma ja tundeid väljendama? Oeh, jah, kõrvust-tõstev ja silmipimestav on see muusika. See baritonsentimentaalsus liigutab ning on siiras.

12/17/2023

Ghobi – Amba (2022)




S P E T T R O rec/Bandcamp/Free Music Archive

Post-rock Avant-rock Experimental rock Art rock Ambient rock Twang Slowcore Post-classical

Udupasunad, šamaanitrummid, pikaks venitatud kidrarifid ja häälutused, moondunud kajad ja lõikavad raginad -- võib siis midagi taolist kohata Jenissei või Obi jõel? Kas see on sealne kohaliku värvinguga rokkmuusika? Kidrakaabel veetud otse tootemisambasse? Potentsiaalselt küll, ent reaalselt mitte -- lokatsioon on Apenniini poolsaar -- nii kolmik kui plaadifirma kannavad edasi Itaalia kuulsusrikka tumeämbiendi ja avangardmuusika oreooli. Peenekoeline tumemeelsus läbib albumi igat trummilööki ja kidraakordi -- justkui midagi nähtamatut varitseks selle heliseina taga. Tunded on maha surutud, tunded võivad ära anda; pigem jääda lakooniliseks väljenduses, tekitada lihtsaid kombinatsioone, andes asu kuulajale oma fantaasiate vallandamiseks. Kohati on see laiaekraani-postrokk, kohati vesterni-Amerikaana, kohati eelpoolmainitet pärismaalaste helivägi -- kes neid suudaks eristada? Ei olegi vajadust ja õigust, kuivõrd taies on meistrite oma.

12/15/2023

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)



Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

6/11/2023

Humanfobia – PHENOMENA (2022)

 

 
  • Witch house
  • Drag house 
  • Newbreed 
  • Electronic music
  • Experimental electronica 
  • Dark electro
  • Spoken word 
  • Dark ambient 
  • Musique concrète
 
Tšiili duo jätkab oma rida; ehkki laiemalt teistsugust, veelgi väärikamat teed – jätkuvalt hoides elus seesugust stiili nagu witch house/drag house nii isikliku muusikaloome kui netileibelite Internet Daemon (varase nimega Cian Orbe) ja Witch Spectra jooksutamisega. Mis omakorda tähendab kohustust leida nii artiste kui teemasid kogumike loomiseks. Witch house kahtlemata oli üks huvitavamaid stiilinäiteid kümnendatest, mis ilmselgelt osutas kristluse pankrotile religioonina – ilmselt need katoliku kiriku sisesed skandaalid avaldasid mingisugust tõrjuvat mõju; alateadvusest tõusis kaskaadina esile Lääne eelnev paganlik kogemus, nõidpreestrite mõjuväli. Albumi pealkiri osutab fenomenile, mis võib olla ka midagi ebaharilikku, üleloomulikku ja maagilist. See seitsmelooline on paras põrguline, mängides oskuslikult nii rütmide kui harmooniatega; lisaks tagurpidi rulluvad helisekventsid ning tavahelidest- ja kajadest läbiimbunud taiesed. Mist Spectra häälutused kõlavad vampiirnaise võrgutusena, mida ümbritsevad ämblikuvõrguna tihked tumekõlalised helindid – see on portaal, millest tahetakse põgeneda, mitte siseneda. Eriti ilmekas on lõpulugu "Into the Pit of Skulls", mis kõlab kui dialoog õudusfilmist sosinate ja karjatustega. Meisterlik teos igast asendist. 
 
8.5 (8.0-9.0)

12/03/2022

Ketsa – As Above So Below (2021)

 
 
  • Easy listening 
  • Folktronica 
  • Hip-hop 
  • Electronic 
  • Breaks 
  • Ork-pop 
  • Latin music 
  • Sampledelic
 
Briti produtsent Ketsa teeb kaasaegset meeleolumuusikat, milles lisaks paarikümne aasta tagustele elementidele on ka tänapäevane elektroonika ja peenelt murtud rütmid; vaevalt et žanriliselt hip-hop ja folktroonika olid varem kompotis. Ilmselt emotiivse muusika raamistiku moodustavad elementide sentimentaalsus ja suhted nende vahel. Millal sentimentaalsus ületab hea maitse piiri peitub ilmselt igas konkreetses vastuvõtjas ehk kuulajas. Teisalt on selge, et meeleolumuusika eesmärk peabki olema mängida madala ja üleva piiril, olla vaheldumisi sihikindel ja haavatav. Olla üleval, samas jäädes ikkagi alla – nagu pealkirigi osutab. Ja nii need klotsid loksuvad paika ja rappuvad paigast ära. Kohati väga subliimsed orkestreeringud ja päikeseküllased latiinopeod jäävad seda taldrikut meenutama. 
 
7.0 (6.0-8.5)

11/22/2022

Jonas Hipper - Urban Generation (2022)

 
 
  • Chilltronica 
  • Nu jazz 
  • Cinematic 
  • Breaks
  • Easy listening 
  • Downtempo 
 
Saksa produtsendi teos köidab avataktist. Ehkki toetudes mitte kõige moodsamatele saundidele, peitub just pisiasjades iva. Nendeks on pealtnäha suva üleminekud ja kramplikud meloodiakatked, unelevad harmoonilised värelused, poolvokaalid ja summutatud helid. Värvigamma on, ent panna näppu peale konkreetsele toonile on raske (ja mõttetu). Helid on kui tolmukübemed, mis ilmnevad valguvihus keereldes-pööreldes. Pealtnäha kaootiliselt, ent tervikpildi olemasolus ei teki kahtlust. Kuigi rütmid on suht tavalised, toimub selle ülakorrusel vilgas elu ja viljakas sagin. Siinkribajale meenutab 10-looline 24-minutiline teos The Flying Lotus'est alguse saanud Lääne ühiskonnale kohandatud rütmimaagiat, mis üle võetud lihtsamatest kultuuridest. Ei olegi palju vaja, et võimendada pealtnäha juhuslik valgusvihk läbi prisma maagiapopiks. Tulem on sageli maagiline ja hüperrealistlik. 
 
8.0 (7.5-8.5)

11/01/2022

Elvii Marten – Mohelemenc (2022)



  • Free jazz 
  • Avant-jazz 
  • Improvised music 
  • Experimentalism 
  • Electronic 

Džässmuusika mõistmise ja mõtestamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on jäts kogu aeg kaasajastunud ning kas jagunenud paljudeks harudeks või moodustanud teiste stiilidega ristandeid; teisalt jääb küsimus muusikastiili olemuse järele, kuivõrd erinevus tavalisest poploost on struktuuriliselt vägagi erinev. Ilmselt ka emotiivne konverteerimine on teistsuguse iseloomuga. Üheks küsimuseks on, et kuidas jätsu peaks hindama? Kas selleks kasutada popmuusika hindamise standardeid või peaks jätsu jaoks spetsiifilise (kirjeldamis)keele välja mõtlema? Läheb vist liiga keeruliseks. Ehk piisab, kui esimese eeldusena kaardistada konkreetse taiese piirid ja võimalik intensiivne siht. Kuigi jah, lõpliku hinnangu annab kuulaja isiklikust heaolust lähtuvalt, mis omakorda põhineb isiklikul muusikalisel kogemusel ja kvalitatiivsetel standarditel. Ilmselt ka võrdlusmoment artisti varasema looduga, samuti kaasaegsete ja eelnenud žanrite viljelejatega ei ole tähtsusetu. Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e järjekordne džässalbum võrreldes tema sel aastal varasema looduga (Martin Rach And His Imaginary Band`i nime all suurepärane album "Year of the Goat") on aeglustatud, ehk ka nurgelisem ja happelisem – mitte et elektroonikat oleks rohkem (seda siin jätkub, ilmnedes erinevates variatsioonides), aga puhkpille on korralikult väänatud ja tükeldatud. Ebatavaline vabajätsualbum on see 8-looline, kuna hoog on maha võetud ning heliepisoode vaadeldakse suurendatult ja kaemuslikult. KorralikuIt lõikav kuulamine, mida ei peakski eelmise albumiga võrdlema, vaid arvama sellest kui järjest (hoolimata tõigast, et on väljastatud teise pseudonüümi all). Kindlasti isiklik eksperimentaalelektrooniline taust ja mõtlemine annavad asjale teistsuguse tunnetuse. 

8.0 (7.5-8.5)

10/03/2022

Inaequalis – Terrarium (2021)



  • Krautrock 
  • Kosmische Musik 
  • Electronic 
  • Avant-rock 
  • Space rock 
  • Art rock 
  • Minimalism 
  • Psychedelic 
  • Progressive 
  • Experimental rock 
  • Musique concréte 

Inaequalis on üks taltsutamatu projekt, kes viskleb suundades, mis talle meelepärased näivad. Need suunad on erinäolised, ent siiski ajalooliselt ja kavatsuslikkuselt tihedalt põimunud. Seda ka näikse identiteeti kiivalt varjav artist rõhutavat, luues tiirlevaid elliptilisi helisüsteeme, mille ümber omakorda pöörlevad väikesed heliasteroidid. Objektid pöörlevad ennastunustavalt ühesuunalistesse kosmilistesse tunnelitesse, tundes mõnu nartsissistlikust enesehävituslikust graatsiast. See on paljude muutujatega minimalistlik muusika. Loos "Clandestine" ei suuda artist suruda alla armastust ansamblite Neu! ja Kraftwerk'i vastu, tuues sisse nende surematud wagnerlikud meloodiad. Ood ilule ja ülevusele, saades samas aru, et ilu ei ole midagi staatilist, vaid midagi, mis tuleb pinnale dünaamilises vastasmängus. Antud juhul eksperimentaalses interaktsioonis. Teisalt kompositsioon "Damn Protocol" on kõige eristuvam hoogsas jahtrokilikus minekus äkiliselt murduvate rütmide loksudes. Inaequalis'e kvaliteet on teada, ent ikkagi on meeldiv, kui suudetakse taaskord üllatada. 

8.5 (7.5-9.0)

8/20/2022

Beko DSL La Station Radar (2011)



  • DIY 
  • Lo-fi 
  • Chillwave 
  • Psychedelic 
  • Glo-fi 
  • Avant-garde 
  • Noise pop 
  • Hypnagogic pop 
  • Electronic 
  • Singer-songwriter 
  • Drone pop 
  • Ambient 
  • Experimentalism 

Prantsuse plaadifirma Beko DSL tuli nullindate lõpul pildile iganädalaselt paariloolisi singlireliise üllitades. Sellal, kui indimuusika peavoolus valitses Coldplay ja Snow Patrol'i pompöösne tühjalausumine ja eimidagiütlemine. Ka juhtus see samaaegselt elektroonilise unenäopopi ehk chillwave/glo-fi-muusika esilekerkimisega. Žanriliselt oligi nimetatu kõige enam esindatud, ent ka teiste indistiilide esindajad pääsesid kenasti pildile. Sageli muusikat läbis eneseteadlik tee-seda-ise ja lo-fi mentaliteet. Mingi hetk jõuti ka kogumike koostamiseni, ning seal on, mida kuulata. Käesoleval üheteistloolisel kogumikul vihvatavad drooniv ja kobrutav psühhedeelia ning leekiv mürapopp, elektroonilised eksperimendipadrikud ja horisondini kaikuvad ämbient-kaemused ning pealtnäha loksuv-logisev autorilaul ja "kohatu" helikollaaž. Palju on seesugust muusikat, mida toona tootis hulgi James Ferraro oma nime-pseudonüümide ja koostööprojektide vahendusel. Vastastikku mõjutati teineteist. Artistidest on esindatud Archers by the Sea, Dirty Beaches, Ela Orleans, Gremlins, Holy Strays, Je suis le petit chevalier, Jeans Wilder, Skitter, Terror Bird, Wet Hair ning yves son ace. Nii mõnigi artist peaks kuulajale tuttav olema. Ja Ela Orleans'i fänn olla keegi David Lynch. 

8.0 (7.0-9.0)

7/27/2022

Xylo-Ziko – Terminus (2022)



  • Kraut-techno
  • Experimental electronica 
  • Minimal synth 
  • Experimental techno 
  • Avant-electronica 
  • Post-psychedelic 
  • Post-techno
 
Tehnomuusika, elektroonika, minimalismi ja psühhedeelse muusika ristteel kulgemine, tolmeldamine ning liitumine, milles stiile ühendavaks katalüsaatoriks on krautrokist innustatud avatus ja alkeemiku ind helide esile manamisel. Mulksumine, mullitamine, krooksumine – süntesaatorid on justkui muutunud kahepaikseteks ja putukateks, neile on külge kasvanud koivad, mitmiksilmad, soomusnahk, kitiinkestad ja pikad keeled, et transformeeruda teatud bioloogiliste tunnuste omandamisega elu meenutava(te)sse sfääri(desse). Ja nii muutusidki masinad millalgi humanoidideks ja neid hakkasid vaevama hemorr..... . Ah mis iganes! Kellele meeldib näiteks servapealsete kraut(t)kroonikute Konrad Schnitzler'i ja Asmus Tietchens'i muusika, neile kohustuslik kuulamine. Projekti taga on väga tegus inglismann Simon Mathewson, kes lisaks on hõivatud seesuguste sooloprojektidega nagu Parallel Park, Robert John, Frequency Decree, Scanglobe, Bio Unit ja Metre.     

8.5 (8.0-9.0)

7/22/2022

Ketsa – 33 (2017)



  • Chilltronica 
  • Easy listening 
  • Neo-soul 
  • Downtempo 
  • Folktronica 
  • Nu jazz 
  • Art pop 
  • Smooth jazz 

Ketsa on viimase 12 aasta jooksul loonud mitukümmend albumit, mida saab nautida ennekõike Free Music Archive'i vahendusel. Üsna vähe on siinkirjutaja puutunud kokku artisti albumitega, ent niipalju kui kogemust on olnud, siis selle põhjal lisanud ta nime tulevaste päevalugude listi. Kindlasti võin väita, et olen Briti artistilt kuulnud märksa vürtsikamat arranžeeringut ja värvikamat helipaletti kui käesolev üllitis. Ent see ei tähenda, et 14-looline ei oleks nauditav. See on kena album nautimaks seesugust kuuma ilma nagu praegu õues valitseb. Madalalt liuglev, et tiibu mitte ära kõrvetada; piisavalt nüansirohke ja muutlik, et tuult esile manada ja vajadusel päikese alt varjule kaduda. Akustilise kidra plõnnimise, klaveri ja Rhodes`e klimberdamise ja poolorkestreeringute saatel ning kitkutud keelpillidest ja klõbinatest programmeeritud rütmikaga lõpuni. Võiduka lõpuni. Tõenäoliselt ka vihmase ilmaga. 

7.5 (6.5-8.5)

7/02/2022

Martin Rach And His Imaginary Band – Year of the Goat (2012/2022)



  • Free jazz
  • Improvised music 
  • Avant-garde 
  • Post-psychedelic 
  • Cool jazz 
  • Electronic 
  • Improvised noise 
  • Experimentalism 

Leedu underground-äss Martinas Rakshtinas on tagasi oma kujuteldava ansambliga, ent muusika ei ole siin kujuteldav. Paneb püsti peo...peo, millel on siiski üsna vähe ühist arusaamaga traditsioonilisest peost. Ei ole siin ei pealiskaudset tümpsu ega ullikeste meloodiaid, ei (pool)paljaid naisi ega jommis mehi. Ei haise Martini muusika ei liisunud higi ega teiste kehavedelike järele, vaid siit paiskuvad ajud kuulajale näkku. Turvapadjana, maandamaks käesoleva ajastu inimese üsna trööstitut väljavaadet identiteedi, majanduse, poliitika ja sõja, haiguste leviku ja elu mõtte osas. Jätkates aju-temaatikat, siis Saksa legendid CAN illustreerisid bioloogilise kompuutri oma klassikalise albumi “Tago Mago” kaanepildile, mis ilmselgelt pidi enne albumi kuulamist täitma funktsionaalset eesmärki (pärast kuulamist on sellel paremal juhul illustratiivne väärtus, pigem juba tautoloogiline osutus). Aga jah, CAN`i tserebraalse albumi kõige eksperimentaalsemate lugude “Aumgn” ja “Peking O” elektroonilised impulsid ja destruktiivne impulsiivsus on kandunud käesolevale üllitisele, mis teisalt vormiliselt langeb rohkem ühte Miles Davis`e ja John Coltrane`i eksperimentaalse vabajätsuga (nt vastavalt “On The Corner” ja “Infinity”). Ühelt poolt sirgjooneline elektrooniline impulss liuglemas-siuglemas ja kuju muutmas häbitult esiplaanil sama häbitute saksofonide ja trompetite vahel; tagaplaanil taovad-laovad trummid rohkem- või vähemhullunud biiti. Loos “Night of Satyrs” ümiseb ameeriklanna Holly Stewart (artistinimega h stewart) (kokku)langevate struktuuride vahel (kahjuks on huvitav kansaslanna tänaseks päevaks meie seast lahkunud –mälestamiseks on ta albumitega võimalik peaasjalikult tutvuda legendaarse netileibeli Clinical Archives`i vahendusel). Veelgi üldisemalt väljendudes – sama häbitult näeme Martinit ennast oma mina ümber kujundamas. Võttes arvesse Leedu artisti varasemat loomingut tuleb nentida, et konkreetse mina võimalikuks tegemine oli temasse varasemalt kätketud. On siin teisigi kätkemisi, mis on reaalsuseks võrsunud. Nt loos “Whores of Chiron” kangastuvad Chicago postroki mustrid, mis teatavasti on tugevalt mõjutatud Tuulise linna (eksperimentaal)jätsu-skeenest (õigupoolest johnmcentirelikud vibrafonihelid sugenevad loo lõpus, enne seda udjatakse armutult jätsu kõige uljamate elementidega). Lisaks veel võib leida sarnasusi nii avangardistliku müra armastava hiphopi (a la Dälek ja Death Grips), fantaasiarohke ent samas mõõdutundelise improvisatoorse müramuusika (a la Borbetomagus) kui ka pöörase metallisti Mike Patton`iga seotud projektid Fantômas ja Mr. Bungle. Võib ilmselt jääda mulje 9-loolisest albumist kui orgastilisest mürgeldamisest – mis see põhiplaanis ongi – jooksevad sageli piksevardana läbi jahejätsu mahedad toonid. Kuigi siinkirjutaja on välja noppinud nimesid nagu rosinaid saiast ei tähenda see, et Martin oma kujuteldavate bändikaaslastega oleks seda teinud. Tulemus on igati suurepäraselt komponeeritud, st efektne, mitmekesine ja sügav, samas õmblusteta ja voolav. Nägu tõmbub kuulajal naerule; nagu ilmselt ka artistil, kui ta seda lõi. Mõneti paradoksaalselt toob see pöörane album Martin Rach`i rohkem keskpõrandale kui mehe varasem abstraktne looming (pigem helikunst kui muusika); st liikudes konkreetsema ja laiemalt aktsepteeritud muusikasfääri manu. Sisuliselt veatu, olles seni üks tõsiseltvõetavamaid kandidaate parima albumi tiitlile aastal 2022. 

9.0 (8.0-10.0)

6/11/2022

Elvii Marten – D`ansphurdoux (2018)



  • Experimental electronica 
  • Improvised music 
  • Avant-electronica 
  • Post-psychedelic 
  • Electronic music 
  • Avant-funk
 
Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e ehk Martin Rach'i ehk Nin Martoize'i ehk Elvii Marten'i teos on elektrooniline, ent teostatud impro-artisti mängulisusega. Kummastav on artisti lähenemine, milles ristuvad nii tervikute ja kontekstide lahtiharutamine kui uute kokkuklopsimine, nii kindel pind kui selle vee alla uputamine ning mädasooks muutmine. Identiteet, selle muutumine, hägustumine ja hääbumine. Et siis uuesti tekkida. Tsipa teistsuguses konfiguratsioonis ja permutatsioonis. Ühelt poolt on omanäolistele elektroonilistele artistidele ette heidetud tahtmatust muutuda, teisalt igasugune teisenemine muudab artisti haavatavaks; haavatavamaks kindlasti. Eks sellest johtuvalt paljud artistid teevad erinäolist elektroonikat eri aliaste all. Martinas on teravmeelne, kuna eeldab konkreetse albumi piires avarat mänguruumi. Ilmselgeteks lemmikheebliteks on tal kiirendus- ja aeglustusnupud, ent toores elektrooniline kude – mis iseenesest on täiesti nauditav – omandab aeg-ajalt tantsulise funk-motoorika. Selline varjatult esiletulev fenomen on ilmselgelt tektoonilisem. Seda enam, et protsess on immanentselt orgaaniline – rõõm, tegutsemistahe ja musikaalsus on veatult ühte langenud. Lisaks eelpoolmainitule sisalduvad siin ka hip-hop'i eksperimentaalsed harud nagu chopped and screwed ning cloud rap. Ta osaleb selles, olemata kuidagi rap-artist, see on lihtsalt Martinas'e mänguruum- ja rõõm. See on fantastiline masin – isegi kui algul pahviks lööduna tuleb selle trajektoorilt mõneks ajaks maha astuda, et tabada leedulase muusika mõtet ja rütmi, tasub see lõpuks kuhjaga.

8.5 (8.0-9.0)

5/08/2022

Carl Phaser - End Of The Dark (2009)



  • Electro pop
  • Synth-pop
  • Alternative dance
  • Post-disco
  • Electronic pop
  • Electro house
  • Italo disco

Carl Phaser`i viielooline on jurakas. Vist ainus jurakas, mille ta lõi (väidetavalt olla tegu Moosefrog`i kõrvalprojektiga; vahet ei ole – Moosefrog`i muusika on niikuinii vähem tantsulisusele orienteeritud). Elektrojurakas nimelt. Meeldivalt hulluksajav elektrojurakas. Kogu see 80ndate mõjudega diskojärgne masinatega uusdisko (italo ja haussmuusika), milles on ka tänapäeva vaib selgelt tunnetatav (sellel võinuks koguni olla kaasaegsete indisauruste Tame Impala ja MGMT'i mõju ja puude – ent selle albumi tantsulisus ennetas ajaliselt mainitud nimede gruuve. Tame Impala oma kindlasti – "Currents" ilmus kuus aastat hiljem ). Selle üllitise teebki heaks peen tasakaal tehnitsistliku vormi ja laulukirjutamisoskuse vahel. No hästi pulseerib! Väljaandjaks kunagi eksisteerinud tore netiplaadikas Catnap. 

8.0 (7.5-8.5)

4/27/2022

Capullo – Informatica Romantica para avanzados (2010)



  • Dance pop 
  • World fusion 
  • DIY 
  • Electronic pop 
  • Lo-fi 
  • Latin music 

Mehhikost pärit hispaaniakeelne muusika, millest kumab ühelt poolt armastus ladina rütmide ning teisalt armastus elektroonilise popi vastu. Nagu nad ise laulavad – electronica mundial. Suhteliselt lihtsakoeline elektrooniliste rütmide programmeerimine ja mõningad heliefektid seal ümber, mis hoiavad ülal vokaalharmooniaid ning mees- ja naislaulu. Tegelikkuses elab jõuline ja varieeruv vokaalosa oma elu (isegi kui see enamasti on karaokelik). Ühes loos lisanduvad kelmikalt kiiskavad oreliakordid, lisades rohkem meeleolumuusika tunnetust ning optimistlikult mõelduna sillates tee eksootika- ja kosmoseajastupopiga. Meenub Spordiloto saatemuusika oma kergluses ja pealiskaudsuses ent ka kaasahaaravuses. Kolmandaks seisavad nad jalgupidi do-it-yourself-esteetikas – nii mõnigi tippprodutsent peaks sellist saundi raskelt nurgataguseks ja (peavoolu)turule minekuks tooreks. Järelikult on viimatimainitu hea eeldus üllitise kuulamiseks. Normaalne helipillerkaar, mille on välja andnud Venetsueela plaadikas The Poni Republic.

6.5 (6.0-7.5)

1/17/2022

baker / ritch – articular facet 5.3 (2014)



  • Improvised noise 
  • Avant-garde 
  • Noise
  • Sound art 
  • Psycho-acoustic 
  • Experimentalism 
  • Abstract 
  • Drone 
  • Non-music

See 4-looline üllitis Chicago eksperimentaalleibeli pan y rosas discos`e alt sobitub väga hästi minu veregrupiga. Tõsi, kõigepealt pidin kontrollima helisüsteemi korrasolekut, kuna tekkisid teatud kahtlused heli kulgemise loogikas. Siin on madalat ja keskmist, siin on hillitsetust ja poolenisti vabakslaskmist (s.t kontrollitud müra). Aga see kontrollitud müra võtab aeg-ajalt veidra kuju – justkui alamõõdus sümfoonia kerkimas eikusagilt, vaarudes elliptilisi poognaid võttes ning siis välkiirelt ühest stereokanalist teise tormates. Nõukogude ajal seesugust muusikat mängivad artistid ei oleks mitte ainult ansamblite registreerimiskatseid läbinud, vaid oleks pistetud hullarisse. Väga mässuline on see, mida teevad Jim Baker modulaarsündil ning Sarah J. Ritch tšello, kitarri ning elektroonikaga. 

5/4 (3.5-4.5)

11/20/2021

THE ANANAS – THE ANANAS (2011)



  • Avant-pop
  • Synthwave 
  • Synth-punk 
  • Experimental pop 
  • Minimal synth 
  • DIY 
  • Lo-fi 
  • Art punk 

Seda 11-loolist albumit on Free Music Archive`i leheküljel kirjeldatud uuelaine ja süntpopina. See on vaid pooltõde, kuna tehniliselt on see tõesti mängitud sisse süntesaatorite ja trummimasinatega, vormiliselt on see midagi enamat, kaugemat ning müstilisemat. Või siis tuleks seda mõista hoopis vastupidi – kui midagi vähemat, häbitult ja alasti silme all seisvat ning banaalset. Kas bändi nimi vihjab nii banaanile kui ananassile? Tegelikult vihjab loojatele ehk Anne Raymond`ile ja Florian Steiner`ile aka Unasele. See on vinge süntpunk-kütmine, milles on nii müstikat, eksootikat kui segast fantaasiat a la kujutluspildid Kuu pinnale külvatud ananassidest ja Marsil kasvavatest banaanidest. Ja sinna sekka varjusurmast üles äratatud elukate summutatud huilgeid ning artikuleerimata vada. Põhimõtteliselt tegu punkaritega, kellede esmaseks eeskujuks ei ole mitte olnud Sex Pistols ja Clash, vaid Delia Derbyshire, Silver Apples, Bruce Haack, Neu!, The Space Lady ja Les Baxter. Enne nimetet pungilegendeid ka pungi sünteetilised kummitused Suicide ja Cardboards. Vot sedasi juhtub muusikutega, kes partei põhijoonest kinni ei pea! Meisterliku teose üllitajaks on Los Emes Del Oso.

10/16/2021

Astrometrics – Phantasmal Forces (2019)



  • Neo-progressive rock 
  • Art pop/rock 
  • Alternative pop/rock 
  • Psychedelic
 
Soome neliku kahelooline üllitis räägib vastavalt Gandalf'i ja Sauron'i väetist maagiast ja helepruunis kastis olevast džinnist. Sellest unistamisest. Nende lugude mõte ilmselt peitub iroonias nende suhtes, kes on loonud endale metafüüsilise korrastatud maailmapildi mingi fantaasia või ulmeklassika alusel, mässides sellesse pseudoteaduslikku sõnavahtu ja terminoloogiat. Muusikaliselt on see intrigeeriv – alustav lugu on ooperliku naisvokaaliga neoproge, kus süntekad pilluvad haake ja loovad psühhedeelse taevaaluse; lõpetav lugu kõlab esiotsa kui sulnis ristand 60-70ndate Briti folgist ja Stereolab'ist, mis areneb – üllatus-üllatus! – ülemeelikuks progeks. Väga hea.

10/10/2021

Ant GM – Herbal Underground (2018)



  • Synth-pop 
  • Techno pop 
  • Dubtronica 
  • Electronic music 
  • Electro pop 
  • Tech-electro 
  • Kraut-electro 

Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin Hispaania pealinnast pärit Antonio García ühemeheprojekti Ant GM EP`st “Pekulliar” (väljaandjaks Enoughrecords), mis ühelt poolt oli popilik ning teisalt piisavalt käänuline ja mitmekihiline, et kuulajat sügavustesse kukutada. Madridi muusik on viimase viie aasta jooksul ainult reliisinud muusikat kas EP´de või singlitena, mis kahtlemata on huvitav lähenemine. Kolmeloolise “Herbal Underground`i” andis välja Soisloscerdos netiplaadifirmade päeval kolm aastat tagasi; Barcelona plaadifirma on peaasjalikult üllitanud elektrot ja tehnot, mille taamal on rippunud kuulsusrikas krautroki mõõk. Ega siis seesuguse “terariista” vastu ei tahagi vist midagi omada – las lõikab sisse ja mõjutab! Plaadiümbris annab liialdatult edasi mehe ja naise vahelist (füüsilist) armastust ja kehamuusika tungi – anatoomiliselt südamed väljas üksteise vastu asetatuna. Ilmselt “taimne/ravi-” osutab ka orgaanilisusele, mida García loob peamiselt niinimetatud raudvara ehk pärissüntesaatoreid kasutades. Ilus muusika, mis võiks ju päevasel ajal raadiojaamades mööbeldada – kaasahaarav elektro- ja tehnopop, mille laiem levipiilsus ilmneb süntpopi haakide ja teemaarengutega; mille taamal omakorda Neu!, Kraftwerk`i ja Faust`i motoorne pärand kangastumas.