Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Bandcamp. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Bandcamp. Kuva kõik postitused

3/25/2024

Cédric Elisabeth – Aquarius (2024)



Detroit Underground

Deep house Deep techno Tech-house Ambient techno Ambient house

Sellessinatses maailmas, kus koha ja õnne leidmine sõltub palju sellest, kus me konkreetselt elame -- näiteks kas poptööstuse mõjuväljad noore muusiku ümber on tugeva(ma)d või nõrg(em)ad. Prantsusmaalt pärit Cédric Elisabeth elab hetkel Kopenhaagenis Taanis, tehes lummavat tehnot ja haussi, mis võiks vabalt maailma vallutada; aga võib-olla veel vallutabki, kes teab, kõik kohustuslikud elemendid on oivaliselt täidetud, ning kohustuslikele eeldustele on ta lisanud veel sensuaalset atmosfäärilisust, mis tõstab albumi nii otseses kui kaudses tähenduses kõrgele; unenäolisus, mis sellest esile kerkib, on midagi imetabast -- seda ongi raske sõnadesse panna. Isegi pealtnäha karedad elemendid sulanduvad sulnidusse. Ligi kolme dekaadi tagusest ajast meenub soovitus, kuidas haussi tegema hakata -- tuleb eelnevalt seda muusikat palju tarbida, et õiget tunnetust ja maitset tabada. Peabki ju helidesse panema, ainult et igaüks -- tegelikult enamus -- ei oska seda nõndaviisi rafineeritult teha. Mitte midagi ei ole sellele viieloolisele üllitisele ette heita, pigem just takka kiita, tuult tiibadesse soovida. Imepärase asja kiitmisega on see paradoks, et ülistamine pigem varjutab ilu. Mida rohkem vakka olla, seda parem. Meistriteos läheb selle aasta parimate albumite valimisel kindlasti loosi.

3/24/2024

Elvii Marten – Mini (2024)




Bandcamp

House Chilltronica Balearic house Electronic music Alternative dance

Tundub tõepoolest nii, et tantsumuusika albumiga lõpetamine on mingis mõttes lootus ja ootus -- üks selgitus on see, et tavapäraselt alustanud rokkbändid peaksid jõudma tantsumuusikasse; näiteks nagu Primal Scream, The Field Mice, Röövel Ööbik, The Arcade Fire jpt on teinud. Teisest otsast tundub, et need kõige paadumad eksperimentaalmuusikud, kes katsetavad müra, industriaalmuusika, krõbeda elektroonikaga, ka lõpuks väsivad -- lasevad püksirihma lõdvaks ning maanduvad näiteks haussmuusika laisalt loksuvatele kallastele. Leeduka Martinas Rakshtinas'e aka Martin Rach'i aka Elvii Marten'i seesamune konkreetne kolmelooline üllitis on hea näide, kuidas tuntud karmide helidega opereerija mängib õrnade, pehmete ja südaöiste haussrütmide- ja vaibidega. Põhimõtteliselt on tegu ühe looga, kuivõrd kõige pikem lugu on kõigest kaks minutit ja üheksa sekundit kestev. Nagu näha, ei ole vahet, millises spektris eksperimentalist mängib -- tulemus on kogu aeg vahe.

3/23/2024

Nicolas Tourney – Enter the Word (2019)




Eg0cide Productions/Bandcamp

Sound poetry Avant-garde Acousmatic music Experimentalism Electronic music Field recording Musique concrète Sampledelic Radiophonic art Micronoise Psycho-acoustic

Pärast Arbaud Barbe (Pollux/Pogohm) taandumist netimuusikamaailmast, kes oli nii muusik kui ka suurepärase ja viljaka plaadifirma Sirona-Records'i juht, on netimaailmas prantslaste esinumbriks tõusnud Nicolas Tourney, kes on samuti nii muusik kui plaadifirma vedaja (Snow in Water); kui hilisemad albumid on paljastanud NT huvi droon- ja mikrotonaalse muusika vastu, siis käesoleval albumil ilmneb prantslase muusikaline laiahaardelisus. See taies hõlmab kahtekümmend kolme lugu, mis on 52 minuti sisse mahutatud. Nagu lugupeetud lugeja juba aru sai on album fragmenteeritud -- tõepoolest, siin on kõiksugu kraami; torkab kõrva kummardus kuulsusrikka Prantsuse elektronmuusikatraditsiooni vastu -- musique concrète (Pierre Schaeffer, Luc Ferrari, Eliane Radigue, Bernard Parmegiani). Ma tahan öelda, et sellel albumil on palju huvitavaid situatsionistlikke olukordi, mis avaldavad kuulajale kahtlemata mõju -- näiteks kuidas saab võidusõiduraja ääres seismine ja vormeli möödumine jätta kuulajat ükskõikseks; lisaks veel veidi meeltes segadust tekitavat helipoeesiat ja hüsteerilisi näitemängulisi olukordi; milles vokaalid on töödeldud-tükeldatud, omavahel millekski uueks sobitatud -- ka see on väljakutsuv ja eksperimentaalne isegi tänapäeva postmodernistlikul ajastul. Ka dadamuusika ja -kultuuri taak ei ole jätnud prantslast puutumata -- Tourney tunneb ilmset rõõmu helielementidega manipuleerimisest, kuivõrd aeg-ajalt ta muutub taotluslikult kerglasemaks ja lõbusamaks. Taaskord pöördudes tagasi Tõnis Kahuga tehtud intervjuu manu tahaksin mainida, et seal mainitud müra kontseptsioon jäi natuke piiratuks ning lahti rääkimata -- müra ei ole mitte ainult huvitavate, intrigeerivate ning väljakutsuvate helidega manipuleerimine, vaid see on lisaks ideoloogiline lähtekoht ja platsdarm, mis, tõsi, sageli otseselt vastandub popmuusikale, väänates, väänutades, moonutades, lõhkudes, osadeks lahti võttes mingeid harmooniaid-meloodiaid-viisikesi; samuti tuleb meeles pidada, et mürakontseptsiooni alla jäävatel artistidel on suht suva kõiksugu popstandarditest -- see on maailm, mis ei määratle end ei majanduslikus, esteetilises ega ka ideoloogilises plaanis popmuusika mallidest -- isegi kui popist võetakse mingeid elemente, ent mitte kergema vastupanu teed minnes -- ideoloogiliselt neile elementidele täiesti teistsugust sisu ja vormi andes. Müramuusika puhul ei tohi ära unustada, et eelduslikult müramuusika ei ole mingi konkreetne vorm, vaid olemuslikult üsna ujuva mõistestikuga kunstiliste suundumuste trotslik kogum. Loomulikult me kõik oleme inimesed ning oleme sunnitud lähtuma Maslow vajaduste püramiidis kirjeldatust, ent viisid nende põhivajaduste rahuldamiseks on üsna erinevad. Müramuusikal on ka eksistentsiaalne mõõde -- selle praktiseerimisel tekib tahes-tahtmata mingil hetkel riukalik mõte -- kui Jumal heidaks meid kümne kilomeetri kõrguselt maapinna poole ilma langevarjuta, kinkides selle aja jooksul meile mõtlemisaega eeldusel, et mingit lunastust ei tule -- ookean täitub inimrümpadega -- aus, karm ja armutu. Meeleheite ilu lootusetuses.

3/17/2024

Bam Bam's Boogie – Son Of A Black Panther (2023)




Human Tree

Funk Electronic Soul Funk rock Synth-rock Psychedelic Rap Hip-hop Drum and bass Disco Dance rock Raggamuffin AOR Lovers rock

Seda 10-loolist plaati tutvustav infoleht on pretensioonikas – Musta Pantri poeg jätkab isa üritust, seda muusika kaudu. Plaadiümbrisel on ülespoole sirutatud rusikas, täis trotsi ja võitlustahet. Tõepoolest, kõik musta muusika loomise kuubikud on siin kenasti esindatud, ning ka ontlikeks kujunditeks vormitud. Kõik klassikalised stiilid on siin esindatud – funk, soul, rock; lisaks uuemad žanrid nagu hip-hop, trip-hop, drum and bass, raggamuffin, lovers rock. Funkadelic, Parliament, Prince, Goldie, Tricky, Massive Attack, Chic, Sly & The Family Stone ning ka A.R. Kane kostuvad siit. Teisalt seesuguse kontseptsiooniga albumilt eeldaks natuke rohkem radikaalsust ja sügavamale kaevumist. Need 51 minutit kõlavad mõnes mõttes kena dokumentaalalbumina, sisaldades fakte ja kombinatsioone, mis niikuinii on üldteada. Klotsid on ees, ent ees on ka instruktsioonid, kuidas genereerida niiöelda head maitset. Luua uuesti sama tegumoega muusikat, mis niikuinii on kogu aeg siin ja praegu. Teisalt konteksti kõrvale jättes on tegu igati korraliku taiesega – hästi produtseeritud, rütmidesse on dünaamika hästi sisse istutatud; kidrad kõlavad täissulis ja veenvalt. Seetõttu kokkuvõtvalt annan teosele plusspunkti – korralik töö juures kuulamise album – piisavalt keskel, informatiivne ja hoogne.

3/14/2024

Keith Helt – Divide The Sky (2023)




pan y rosas discos/ Bandcamp

Experimental rock Avant-rock Indie rock Alternative rock Psychedelic Art rock No Wave

Keith Helt on eksperimentaalleibeli/võrguplaadifirma pan y rosas discos asutaja ning juht, kes samas on ka ise muusik – andnud välja eriilmelist muusikat nii oma pärisnime kui aliaste all. Tema käesolev 7-looline on huvitav segu huvitavate bändide elementidest – Sonic Youth'i nurgelisest keerukast kidrakäsitlusest, The Fall'i sardoonilistest põlglikkust väljendavatest sündihelidest, aga ka kodulinna Chicago vabalt lainetavast impro- ja postrokk-skeenest; näituseks John McEntire'i kõrvalpundi Sea And The Cake'i voolav meeleolurokk. Ega siis kaugele jää ka Stereolab ning Electrelane. 80ndate alguse Sonic Youth kasutas ka süntesaatoreid, tõsi, vähesel määral. Sonic Youth oli hea bänd, ent neile kahtlemata oli oluline ka poosetamine. Teisalt poosidest popmuusikas ei pääse üle ega ümber – küsimus taandub sellele, et mida Keith Helt tahab öelda? Kuidas ta midagi tahab väljendada? Teisalt jälle – vastus neile küsimustele on vähetähtis, sest põranda all hoolitakse vähe, mida kriitikud suvatsevad arvata. Keith Helt'i eesmärk on jõuda transsi, ning lasta teistel sellest osa saada – tema tegutsemisviis on kordus, kordus, muutus, kordus, muutus. Põrandaalune horisont on hoopis teistsugune kui Taylor Swift'i oma. Sealsed tungid on ehtsad ja teravad – vähemalt esialgu. Kui seal ongi manipulatsiooni, siis selle algpõhjused ja väljundid on kindlasti erinevad miljoneid müüvast artistist. Tõele au andes – Taylor Swift'i seni suurim popakt oleks, kui ta tõmbaks Keith Helt'i nimega särgi endale selga. Või siis The Hirundu, Origami Repetika või Hanetration'i oma. Nagu omal ajal Kurt Cobain riietus Daniel Johnston'i nimega kaltsu.

3/13/2024

Remora – Built To Destroy (2023)



Silber

Post-metal Drone rock Ambient rock Noise rock Experimental rock Funeral doom Avant-rock Minimalism

Käesolev kätkeb kahte lugu; samas nende lugude pikkust arvesse võttes tuleb Silber Records'i all välja antud albumit möönda omaette universumina. Esimene neist –nimilugu – on suht lühike (ligi 7 minutit); ent teine ("Not Create") on suisa 53 minutit pikk. Justkui planeet Maa ja kaaslase Kuu arvuline suhe suuruses – ometi viimane omab märkimisväärset mõju esimesele. Käesoleva albumi kontekstis äkki niimoodi, et nimilugu annab kätte juhtlõnga selle tunnise heliretke mõistmiseks. Ehk isegi vastuoksa arutlema ajendades. Aga alustaksin lõviosast – "Not Create" on täpne kirjeldus, kuigi jah, tuleb möönda, et ehitab küll päeva lõpuks. Konkreetsemalt on see kummardus minimalismile ja funeral doom'ile – lihtsalt asi näikse olevat "valesti" produtseeritud. Kaeblik vokaal vaevutajutavalt kuhugi istutatud. See on siuke riukalik kompositsioon, mis tugevalt lainetab, ent ei löö laineid üle pea. Jäetud tühikäigule nagu hiljuti Indoneesia lennuliinidel jäid piloodid raudlinnus veerandtunniks magama, 153 reisijat pardal. Sellest lainetusest immitseb ürgkurbust, mida võimendab delikaatne helimassiiv taamal – kõmiseb, neelates pooltoone ja ahmides pooltoone. Kõike seda aegluubis kui mereelukas kummitusena liueldes ning ammuli sui planktonit filtreerides. Teisalt meenub maestro Valter Ojakääru legendaarsest raamatust kirjeldus Velvet Underground'ist – /...kusjuures elektriliselt võimendatud vioola kriiskamine võistles kitarriga, bass aga meenutas maanduvat reaktiivlennukit/. Hoolimata eelpoolmainitud aegluubitsemisest valitseb lugu hüperhelikiirusel edasiliikumine – vastandlikud impulsid, mis ilmselt väljenduvad mitmeti peene fraktaalsuse tõttu. Üksnes viimased minutid kõlavad hoo maha pidurdamisena – saavutatud inertsi meeleheitliku alla surumisena. Vaatamata tohutule ajakulule ei kõla lugu raiskamisena. Nimilugu põhineb pahaendelisel kidradroonil, mis kaikudes resoneerub kaugustest kostuva inimhäälega – mis ei ole mitte dialoog, vaid eri maailmade esitlemine minimalistlikus jõudemonstratsioonis. Kokkuvõtvalt näidatakse seda potentsiaali, mis peitub rokkmuusikas kui see allutada minimalismi dogmadele. Kui kõverpeeglis peene (meta)metallmuusika nautimine, kuigi vormiliselt on tegu pigem droon- ja ämbientrokiga. Nagu kummituslikku laadi minimalismiga sageli juhtub, hakkab "päris" fiktiivsega segunema. Järgmise kuulamisega lisanduvad juba uued toonid ja uued kajad-vilinad. Viliseb ka siis, kui "päris" heli on juba välja lülitatud. Entroopialävi on kildudeks purustatud.

3/10/2024

Hanetration – Resonator EP (2024)



Bandcamp

Minimalism Cool jazz Chamber music Drone Experimentalism Indietronica Avant-garde Electronic Post-psychedelic Art music Tribal ambient

Pärast pikka seitset aastat vaikimist on saladuslik Briti produtsent tagasi, tuues melomaanidele meelierutavat metafüüsikat. Lainepikkusi füüsikaliste fenomenidena ning metat inimkogemuse põhise interdistsiplinaarse vorminguna nende peal. Muidugi, kirjeldades tema muusikat tahaks Hanetration'it suruda kuhugi tuttavlikku skeemi, ent keeruline on seda teha. Ka ebaõiglane oleks seda teha, kuivõrd Cornwall'i eksperimentalisti pagas on kogu aeg olnud piire hülgav. Hiilgavalt hülgav. Võib-olla oleks parim viis tema loomingu edasiandmiseks võrrelda seda 90ndate elektroonilise muusika gigantide Antechre'i ja Boards Of Canada'ga. Kui esimene on kompromissitult säilitanud abstraktse (rütmi)keele, siis BOA seevastu on liikunud orgaanilisema et mitte öelda indi- ja folkmuusika perifeeriasse. Konkreetselt inditroonika/folktroonika serva pääle. Hanetration erinevalt BOA-vennakestest on alati hoidnud kõiki võimalikkusi alal, mistõttu üllitistel on need ikka ja jälle teoks saanud. Varasem ja käesolev traditsioon ja meetodid hüppavad hunnitult nähtamatutesse tappidesse, olles kord näiliselt improvisatoorne ja aleatooriline, ent teisalt kohati minimalistlik ja eelnevalt paika pandud. BOA tasa-hägune elektronvool ja Arvo Pärdi kammerlikkus saavad üheks 60ndate Miles'i ja 19.sajandi rataslaevade udupasunad vahetavad vastastikku viisakusi, millele lisandub masinliku afrofuturismi kõla -- justkui sämpler või rütmimasin hoiaksid külaelu biiti üleval. Loos" Human" resoneerub elektrisahin/pinge abstraktse kellatiksumisega. Veidi kurjakuulutav on see kõik. Kui 5-loolist taiest alustas teos "Breathe" -- väreleva droonheli, jahejätsu virdamiste ning kajaefektidega rütmist toituv meistriteos --, siis lõpulooks on sümboolse pealkirjaga "Winter". Veelgi sümboolsemaks ja üheselt mõistetavamaks muutub asi konkreetset helikeelt kuulates. See on katedraaliorelil põhinev droon-oratoorium, mis ei püüagi eksperimentaalse helikeele, võtete ja kujunditega meelesensatsiooni esile manada, kuivõrd päeva ja elu lõpuks leida settimist ning hingerahu. Rahu tegemist enda, maailma ja Jumalaga. Kirikuorel on tõesti ilmekas -- algul üürgab, et järk-järgult sumbuda. Sumbume ka meie kõik. Parim asi sellest aastast. Seni.

3/09/2024

Bunshi – Plants (2024)



Soisloscerdos/Archive.org/Bandcamp

Tech-house Club dance Funk house Electro house

Käesolev 3-looline taies tõstatab siinkuulajas küsimuse samasusest -- kui filosoofias sageli on küsimuse funktsionaalne asetus suunatud mingi fenomeni olemuse säilitamisele (küsimus sellest, et kuidas midagi saavutada pärast seda, kui on jõutud arusaamisele selle millegi samasuse sisu osas), siis muusikas -- vastupidi -- on teemaks selle vältimine, st erisuse esiletõstmine. Teisalt mingis konkreetses stiilis sumpamine eeldab piirides püsimist ning paratamatult kattumist teiste artistidega. Haussmuusikas on see kindlasti teemaks -- paradoks peitub ilmselt selles, et sageli erinevad artistid sõltumatult teineteisest võivad teha lähedasema loo kui mõni artist remiksides artisti originaallugu. Lisaks eelpoolmainitud artistlikkusele lisandub ka tehnoloogiline pool vastavate pehmeprogrammide ja kindla (kultus)raudvaraga. Kui filosoofias on (pool)argumendiks, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik astuda kaks korda, siis muusikas kahtlemata oleks see nõrgem argument -- piisaks vaid väikesest meloodiakatkest, et süüdistuste laviin valla päästa. Teisisõnu -- muusikailmas on ilmne astuda ühte ja samasse Thames'i jõkke, sõltumata kümnendist või sajandist. Muidugi lisanduvad sellele ka subjektiivsed faktorid nagu võimaliku hageja tahe, arusaamised, plaadifirma maksujõuline võimekus. Eks ka süüdistuse iseloom on subjektiivne -- "see lugu meenutab (väga) toda lugu". Ent kui sooritada heligraafiline võrdlus, siis erinevus tuleks kindlasti ilmsiks. Aga jah -- aeg nautida korralikku tehno, funk- ja elektrokallakuga haussi. Kui hästi kõik see on välja mõõdetud!

3/08/2024

JDisk – Corrupted Files of Myself (2023)



Bandcamp

Flashcore Breakcore Electronic music Ambient Drill and bass Glitchtronica Deep house Digital hardcore Jungle Digitalgaze

Parafraseerides kõigi aegade parimat laulusõnade kirjutajat -- kuidas saab nii noor mõelda nii (enese)kriitilisi mõtteid. Tõepoolest, 20-aastane argentiinlane on jõudnud nii mõnegi inemise kuulmekäiku oma üllitistega, olles nostalgiline, eufooriline, intensiivne ning impulsiivne. Olles allutatud välistele signaalidele, sünteesides end kriitiliselt selle koorma all. Tagasi 11-loolise üllitise pealkirja manu -- mis asi õieti on rikutus digitaalses helikeeles? Digitaalses kultuuris? Digitaalsel ajastul? Lähtudes JDisk'i varasemast ja hilisemast loomingust ning digitaalse asja ühe ja nulli vahel pendeldamisena tulebki pealkirja mõista iroonilise tõdemusena -- rikutus on süsteemi osa. Biite kiirendatakse ja aeglustatakse, nurgelisus heidetakse ühte meloodiate ja hõllanduslike harmooniatega (kuigi neid tuleb harvem ette. Või kas ikka tuleb?). On mis on, ent nullidel ja ühtedel kogusummana on suurem väärtus kui üksikpulkadena -- teguviis, mida juhib meistri Florencio Varela käsi, kingib asjale jume ja temperamendi. Näiteks "Ventana" -- see on ju digiajastu sümfoonia, see on digiajastu Wagner (mitte Kurt, vaid Richard). Või sellele vahetult järgnev "Crash" -- algab deep house'ina, ent käändub sõgedasse jungle'i labürinti. "]]]]]" on vaimukas kingapõrnitsemise ja inditroonika paroodia. Ühe lausega -- see on terviklik, lakooniline, ent sellele vaatamata emotsioone kuumutav taies. Kuradi täiuslik egolaks.

3/03/2024

Luxurious Dagger – Glue Factory (2023)




Argali/Archive.org/Bandcamp

Plunderphonics Sound collage Mash-up Electronic Experimentalism Avant-garde Sampledelic Freeformfreakout

Üldiselt plunderphonic-albumitega kohanemine võtab arusaadavatel põhjustel aega -- esiteks on tegu eelmiste kontekstide lõhkumise ja uute tähendusväljade loomisega. Kogu see kohanemine uue konteksti mõtte ja tõeväärtusega võib kuulajal aega võtta. Eks see on muusikaliselt etendatud juhtum, mille poliitika on kaaperdada ja nihestada, sageli juhtida tähelepanu elu kitsaskohtadele. Tõsi on, et seesugune üllitis ei muutu kunagi n-ö pärisalbumiks, jäädes pigem sensatsiooniks ja kurioosumiks. Ei saa öelda, et siin 6-loolisel häid momente poleks -- nt lugu nimega "Barbara", mis illustreerib südantlõhestava loo ühe noore neiu elust pisarate, etteheidete ja lootusetust süstivate fraasidega. Koduvägivalla ilmekas helind, kas pole mitte nii. "Bye Cycle" on nutikas faasinihkele ehitatud lugu ühe Briti glämmdinosauruse hitist, milles kinnisideeline kleepumine ühte fraasi väljub kiiskavalt kontrolli alt. Kas sellist Queen'i me tahtsimegi?

Fog – Thirty Three, Recurring (2023)



Bandcamp

Improvised music Free jazz Avant-garde Experimentalism Electro-acoustic Psychedelic

Seda artisti palun mitte segi ajada kord kummastavat elektroeksperimentaalfolki teinud USA artistiga kusagil nullindate algul Ninja Tune'i all. Käesolev 10-looline võiks olla liigitatav nii vabajätsu kui elektroakustilise improvisatoorse muusikana, kuid ei ole puhtalt ei üht ega teist. Kriipiv ja kolisev, äraviiv ja nohisev; kohati mõistetav, kohati liiga elevandiluutorni end vangistav/õlgu kehitama panev. Monokroomne vabajätsu/elektroakustika-album, mida aeg-ajalt on vürtsitatud spoken word-lõikude, kellamängu, koera lõrina ja sümfooniliste viirgudega. Liiga palju on oma keradel haudumist, ühelt küljelt teisele kaarutamist ning parketi peegelpinnalt eneseimetlemist. Asi paraneb siis, kui jätsulõigud omandavad psühhedeelse innu ja konkreetse hoo -- kui Sun Ra kosmiline vaim hakkab trajektoore mõjutama. Siis on asi vägagi nauditav. Kokkuvõtvalt tsipa üle keskmise.

2/25/2024

Hanging Freud – No Body Allowed (2015)




Myhand.Thanx/Bandcamp

Post-punk Gothic pop Neoclassical Electronic Coldwave Art pop

Hetkel Šotimaal Glasgow's resideeruva ent Brasiilia juurtega lauljatariga tandemi üks esimesi üllitisi tuli välja üheksa aasta eest Myhand.Thanx netileibeli all, pakkudes eksperimentaalset nihet gootiroki ja neoklassika vahel. Muideks, Paula Borges ja Jonathan Skinner salvestasid käesoleva 7-loolise ent kõigest 19-minutilise taiese Sao Paolo's Paula kodumaal. Nad on flirtinud nii tantsulise kui kingapõrnitsemise elementidega, ning meinstriim on nad tänapäevaks tasapisi avastanud -- nt fs on neid mänginud oma postpunk-saates "Floorshow"; ent selle albumi aegu olid nad tundmatud, kogudes vaevaliselt tunnustust. "No Body Allowed" on kahtlemata nende üks väljapaistvamaid ja terav-süngemaid albumeid, millel Borges'e sisendusjõulist vokaali ja laulumaneeri -- mis niikuinii valdab taiest -- saadavad tumedad elektroakustilised vood, perifeerne elektroonika ning sünged kammerkajad. Tõepoolest, kui hästi lauljatari sugereerivus tungib kunati kuulajale sügavale hinge (nt "It's Time", "Porch"). Olemuslikult klassika, mis paraku vajab veel laiemalt avastamist.

2/18/2024

Kukan Effect -- Fluctuate (2023)



Bandcamp

Folktronica Ambient Reductionism Post-classical Electronic Shoegaze Musique concrète Acousmatic music Minimalism

Jaapani ühemeheprojekti 8-looline taies on üks säherdune, milles näikse olevat palju elemente, ning mille kokku võtmine ei olegi nii kerge ja üheselt mõistetav. Olulisem on selles muusikas peituv sisemine põlemine ja pinge, mis sõna otseses mõttes hõõgub ning mingil hetkel lööb lõõmama. Saab hapnikku juurde ning hakkab leegitsema, ning seejärel taas osaliselt kustub, et hakata taas tasapisi jõudu koguma. Võib võrrelda ka tõusu ja mõõna näitena, mis kohati justkui pärineks rooste läinud planeedilt, mis tahaks õlitamist. Teisalt saab kuulaja osa naturaalse ja töödeldu käändumisest väljapoole ja üksteisest eraldi (kunstiteoses jäävad nad ometi loomuldasa kokku). See on alandlik hümn inimlikkusele ja teisalt austusavaldus inimesi teenivatele masinatele. Me ei mõtle ju sageli, kui oluline roll on masinatel ühe või teise kunstiteose valmimisel. Kas mitte seda albumit läbiv ulg justnimelt ei osuta tunnustusest ilmajätmisele? Kukan Effect'i taies on nn taandatud muusika, mis surub alla nii kingapõrnitsemise pöörase temperamendi kui annab folgile ja uusklassikale salakanali uut moodi välja immitseda. Sõna otseses mõttes.

2/17/2024

Interpretace -- Piss Off (2023)




Noise Margin

Industrial Avant-garde Experimentalism Post-psychedelic

Legendaarse Tšehhi industriaalneliku kolme loo vältel paisatakse kuulaja meeltesse tavatuid pulseerimisi, happelisi analoogsüntesaatori lainetusi nii üleval pool kui allpool tasapinda. Ilmselt osad saundid on saavutatud lindimanipulatsiooniga, mis ikka on kuulunud rühmituse praktikasse. Pidev sünteetiline mulin ja kobrutav vada on siin ülal, mis ei lase subjektil kuidagigi settida. Justkui ümberpööratud põrgulik tantsupidu, mis ajab keha tõmblema sellal kui aju on juba surnud. Helind ühelt poolt on pidevas liikumises-muutumises, mis hetketi kehastub iseenda pahaendelisuses kurjakuulutavaks tulevikuennustajaks. Või siis ongi see lihtsalt kurjade kavatsustega inimeste psühhedeelia, mille grotesksust ja liialdust on siin meisterlikult visualiseeritud. Seda sorti söakas psühhedeelne muusika elik kergemat sorti industriaalmuusikute veiderdav ettevõtmine, mis ühtaegu on nii lõbus kui intellektuaalselt väljakutsuv. Raevukas grimass naeratava näo varjus, mille motoks on Nietzsche öeldu, et mis iganes tõlgendus valitseb kunati, on see jõu mitte tõe hoob.

2/07/2024

Ataque Escampe – Cabalgata (2023)




Bandcamp

Synth-rock Funk rock Dance rock Indie rock Alternative dance New Wave Psychedelic Pop rock Disco rock Art rock

Nagu näha ülal välja toodud žanrimääratluste rohkusest, siis Portugali piiri äärsest Galiitsia (Hispaania) piirkonnast pärit ansambel on kaugenenud algsest indifolgi/folkpopi pärandist. Kuigi jah, käesolev 10-looline taies on liikumine popi keskplatsi poole võrreldes eksperimentaal(popi) albumiga "A Alma". Teisalt kostub ka siit aeg-ajalt läbi põgusaid pöördeid katsetuslikku valdkonda -- meeliülendavat ruumilist müra, kriuksuvat elektroonikat, filtritesse-kanalitesse summutatud vokaale ja helisid. "Cabalgata" tugevuseks kahtlemata on tugev laulukirjutamisoskus. Meloodiad, mis kutsuvad taasesitamisele; harmooniad, milledes on nii jõudu kui lendlevust, nii raskust kui teisele poole langemist. Tohutut helide, stiilide ja emotsioonide vaheldust ja virvarri, mis suisa kutsub tagasi saamaks aru selle popdžungli loogikast. On ka sutikene popiga loomuldasa kaasas käivat pompöösset banaalsust, ent maitsete ja emotsioonide intrigeerivus kahtlemata on korraliku popalbumi eelduseks. Ühes loos võivad kohtuda nii Italo disco sünteetiline lopsakus kui eelpoolmainitud katsed ruumiga. Iga lugu siin on suurem või väiksem galaktika, mida saaks pikalt kirjeldada. See eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid kinnitab hüpoteesi, et (pop)eksperimentaatorid on võimelised kirjutama parimaid popalbumeid.

1/28/2024

Jukka-Pekka Kervinen – Asymmetric Modes (2023)




Pan y rosas discos/Bandcamp

Experimental rock Electro-acoustic Improvised music Avant-garde Experimentalism Avant-rock Improvised noise Musique concrète Math-rock

Soome teeneka eksperimentaatori Jukka-Pekka Kervise 5-loolise taiese pealkiri peaks kätte andma juhtlõnga albumi mõistmiseks, või ajab arusaamise veelgi segasemaks. Saab nentida, et paralleelliinid on igas loos, mis liiguvad iseenda loogikat järgides oma trajektoore pidi -- kuigi põhiliini moodustab siiski kitarril improviseerimine, mis magnetina tõmbab ligi kõiksugu elektroonilist rämpsu; mis justkui elektronkihti(de)na tiirlevad aatomi ümber. Teisisõnu, protsess on kontrollitud ja kindlalt suunatud. Ning pealkirjas püstitatud hüpotees on seetõttu kahtlane. Suht sirge ja sümmeetriline tundub esialgu see kõik. Avardavat ruumi mainitet hõõruv-kraapivasse helindisse lisavad konkreethelid, mis samas on vaat et liigagi kasutatud element. Küsimus on selles, et kas seda lisaruumi on ilmtingimata tarvis või on hoopis tarvis helindit veelgi tihendada. Käesolevat albumit võiks kidramängu silmas pidades pidada pöörase bluusibrassi Lucas Pastina kergteoseks, kui seda elektroonilist segmenti siin ei tiirleks-pöörleks. Või siis kuuleme siin pöörasest bluusist tingitud pohmeluse leevendamist nurgelise math-rock'i abil. Et siis päeva lõpuks peab ikkagi nentima, et kulg tõepoolest on asümmeetriline. Jäägu need teost läbivad arusaamatused-vastuolud lõplikuks arusaamiseks.

1/25/2024

Kol McEntrye – Weakened Addition (2023)




Chicken Shack

Electronic Synth-punk Lo-fi DIY Psychedelic Minimal synth Krautrock

Käesolevat artisti võib pidada siiski õnnistuseks -- psühhedeelne lo-fi, mida siiski tuleb määratleda laias kontekstis. Karune kidrakäsitlus vaheldub abrasiivse elektroonika ja hapnikku süstivate (vokaal)sämplitega. Ei häbeneta kasutada kõige primitiivsemaid sündirütme ja rütmimasinaid; teisalt tekib paralleel La Düsseldorf'i ja 80ndate Neu! albumiga ("IV"). Kui Neu! mängis Saksa hümnist ülendava versiooni nii õiget- kui tagurpidi, siis ka Kol pakub hümnist -- USA omast -- eufoorilise lõigu. Kuidagi väga kausaalne paralleel! Lisaks veel väga meeldiv moment, mis ikka aeg-ajalt DIY-meeste-naiste esituses esile kerkib -- Casio Tonebank-süntekate kasutamine (antud juhul psühhedeelne Computer Sound-nimeline helind). MES'i kohta ütles lemmikblogija Johnny Zchivago, et MES võis paarkümmend aastat jutti purjus olla ning ajada ajakirjanikele mitte kõige adekvaatsemat juttu, ent see ei muuda tõika, et tegu oli DIY-hertsogiga Ühendkuningriigis. Täna on paras hetk seda meenutada -- eile kuus aastat tagasi sai MES'ist heli. The Fall ei tunnistanud žanrilisi piiranguid, mistõttu ongi (suhtumise) mõju käesolevale 10-loolisele üllitisele ning ehk veelgi otsesem mõju mõnele teisele artistile Chicken Shack-nimelise (kodu)leibeli all. Plaadifirma muideks avastasin eelpoolmainitet Johnny blogis.

1/21/2024

Viscera -- Who Is This One (1984)



Various Cassette Tapes/Cause And Effect

DIY Experimentalism Industrial music Psycho-acoustic Avant-garde Freeformfreakout Spoken word Dada music Sound poetry Psychedelic Micronoise

Kassetikultuuri ja kodus salvestamise entusiastid Debbie Jaffe ja Hal McGee elik Viscera olid 1984. aastal täiendanud tehnikaparki kahe süntesaatori ja neljarealise salvestusmakiga; enne ostlemist oli ühel poolel tõsiseid kõhklusi, kuna liikumine professionaalse tehnika poole võrreldes kahe varasema üllitisega võinuks põhjustada "kompromisse ehtsa loomingulisuse arvelt". Varasemad albumid olid salvestatud laivis avatud mikriga, mis võimaldas intuitiivset tegutsemist, ka instinktiivseid otsuseid. Uus album on tänu uuele tehnikale rohkem kontrollitavam, mis protsessi mõttes ehk pärsibki loovust, ent teisalt võimaldas kogemust paremini purki panna. Kokkuvõttes võiks nentida, et tegu on hea vana kooli industriaalmuusikaga. Selline, milles on nii otsest kui kaudset hullust, st pööraste ideede teoks tegemist ning personaalse psüühilise energia vallandamist ja maandamist. Üks lugu räägib Hal McGee halvast narkokogemusest, mis võinuks lõppeda väga halvasti. Madal pahaendeline bassimüdin sugereeriva vokaali all loob efekti kogu albumi vältel. Tõsi on, et tollane tavapraktikasse kuulunud analoogheli muutis tulemuse lopsakamaks ja elavamaks -- eriti industriaal- ja müramuusika puhul. Mõnes loos katsetatakse ka Lähis-Ida meloodiatega, mis viib paratamatult mõtted Muslimgauze'i esteetikale. Väärt painemuusika igatahes.

1/20/2024

Testicular Manslaughter – Do Not Remember Killing You (2012)




Aural Sects

Electro-punk Techno pop Alternative dance Electronic music Singer-songwriter

Testicular Manslaughter on ameeriklase Dana Young'i ühemeheprojekt; kes on kuulunud Ariel Pink`i saateansamblisse koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga 2005. aastal. Hiljem on ta teinud muusikat ka teise võltsnime C.A.N.S all. Kuulunud ka Hepa/Titus-nimelisse rühmitusse. Kui Ariel Pink ja John Maus on juba mõnda aega olnud tühistatud, siis Dana Young'i teekonna jälgi on raske leida -- õieti neid viimastest aastatest ei leia. Käesolev taies on tema kolmas -- kui kaks esimest andis ta legendaarse lo-fi netileibeli Rack & Ruin'i all välja, siis käesoleva on üllitanud Aural Sects. Sarnaselt kahe varasema üllitisega on ka käesolev 6-looline tektooniliselt põrkav -- analoogbassid on tummiselt kõmisevad -- neelduvad kuhugi, kuhu päike ei paista; kõrgemate sagedustega ei üritagi sädelevat kõrgust ja parketikõlbulikku ulatust saavutada; Young'i sugereeriv vokaal on lühikesest kajapikkusest kantud, kord deklameerides end rahulikuks sundinuna -- kohati suisa resigneerununa --, siis jälle meeleheidet häälte süstinuna. Justkui piserdades mürki, mida erinevalt madudest inimene ühiskonnast ammutab. Loomulikult võib teda võrrelda Alan Vega ja Suicide'iga -- ei saa seda võrdlust pahaks panna! Eks teemapüstitused ja ajalooline järjepidevus koondavad neid kahte artisti selle väljendusviisi traditsiooni, mis räägib nn American Dream'i tumedast küljest -- vägivaldsest, räpasest ning lootusetust. Isegi kui artist püüab ennast vastupidises veenda, siis nii helides kui hääles väljenduv lootusetus annab suuna kätte -- tunneli lõpus ei paista (enam) valgust. Filosoofia jääb, ent lootus sureb. Maailmavaim kägistab end juurviljaks -- Aufhegel.

1/16/2024

Bendle – Mossy Pond (2023)




Bandcamp

Modern classical Ambient pop New Age Art music Minimalism Dream pop

Kuulates 5-loolist albumit ning silmitsedes selle pealkirja lähevad vägisi mõtted David Bowie loo "Moss Garden" manu. Jäädes Kiitsaka Valge Krahvi sellesse perioodi, mis isiklikult on enim talutav -- ning mainitet kompositsioon eriti. Siinkirjutajal oli algul Bendle'i üllitisega probleeme, kuna tundus liialt gravitatsiooni hülgav, läbipaistev kui meduus ja eksklusiivselt klaaspärlimänguline -- justkui ei saaks sellest kuidagi kinni haarata. Tõsi, nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tegu ongi pärliga, mis on mänguline ning milles erinevad tahud algosakestena peegeldavad tervikut. Selle immanentne impulss kasvab nii loomuldasa tervikuks välja, et on raske sellele mõistmist rakendada. Artist on maininud, et käesolevad lood justkui ise mängisid ennast -- tekkisid iseenesest tema tagasihoidlikul kaasabil; osutades siiski isiklikule tagasisidestusele minimalismi, elektroonilisse muusikasse, krempli peal trummeldamisse, lasteklaveri peal klimberdamisse. Kes kontrollib minevikku, see suunab olevikku -- nii loomuldasa sulnis ja mahe on see kõik. Naljatamisi võib albumit kategoriseerida maailmamuusikana, kuna siin on sellele rohkem või vähem implitsiitseid osutusi. Samamoodi osutatakse ka kingapõrnitsemisele ja unenäopopile. Näiteks lugu "Tiny Feet, Surface Tension" meenutab Tartu indi-ime Bizarre'i imetabast lugu "Ebeanol". Imetabane imab endasse -- kuulaja vaid avanegu!